Mida aeg edasi, seda enam kahtlen tänapäevase ülikoolihariduse mõttelisuse üle. Mingisugune uus süsteem tuleks välja mõelda, kuna peagi praegune süsteem ei toimi. Miks ma nii arvan?

Kerime aega tagasi, nii kakskümmend viis aastat. Igal inimesel oli põhimõtteliselt 1 võimalus oma edasise saatuse määramisel kaasa rääkida. Luba kandideerida oli vaid ühele erialale ning kui sinna sisse ei saanud, siis … ilmselt jäid sellest rongist maha. Raha eest haridust osta ei saanud. Bakalaureusekraad oli juba kõva sõna, magister tegi sind Jumalaks ning doktoripaber … ära mitte räägigi!

Aasta 2009. Raha eest ennast ülikoolis hoida pole probleemi, kui vaid seda rahakest on. Vali mis eriala tahad, vali mitu tahad ja vali kus tahad. Keegi ei sea enam nii rangeid tingimusi kui vanasti.

Paljudel on omandamisel ja veelgi rohkematel on juba ülikoolipaber olemas. Nüüd aga tekib küsimus, et kui palju praegune bakalaureus väärt on? Kahekümneviie aasta taguse ajaga paralleele tõmmata vist ei tohiks, kui siis nii, et praegune magister on samaväärne vana bakalaureusega.

USA on langemas. Miks? Kui raha vähe, siis trükime seda juurde ja maksame inimestele nende võlad ära (näiteks pensionid)! Mida rohkem dollareid trükitakse, seda vähem nende dollarite eest saab. Tänase dollarilise toote eest maksad homme juba dollar ja kümme senti. Umbes nagu ülikoolikraadiga. Eesti aja alguses olid tegijad need, kes lõpetasid keskkooli ära. Veelgi kõvem tegija olid siis kui said ülikooli sisse. Kui juba bakalaureuse said, oli spetsialist valmis kah (hariduskvaliteet oli mingil määral parem, nii palju kui mina seda kuulnud olen). Praegu on tegija alles see, kellel magister on. Latti on tõstetud märgatavalt ja ainult bakalaureusega ei saa enam hakkama.

Mis oleks selleks uueks võimaluseks, mida me vajame? Kui vanasti kühveldasid katlamajades sütt ahju alla keskmiselt vaid põhikooliharidust omavad inimesed ja nad said väga edukalt hakkama, siis nüüd tundub, et liigume selle poole, kus katlakütja töökoha täitmiseks on tarvis tunduvamalt kõrgema kvalifikatsiooniga inimest. Mis sest, et töö on sama.

Mu eesmärk ei ole maha teha praegust haridussüsteemi ega raha eest hariduse ostmist, vaid üritada tekitada diskussiooni teemal: mis saab tulevikus?

Minule isiklikult tundub, et kui vanasti oli keskmiselt 23-24 aastane inimene oma kõrgharidusteega ühele poole saanud, siis nüüd pikendatakse seda keskmist aega 27-28 eluaastani. Ehk nii kaua tuleb õppida, olemaks arvestatavaks löögirusikaks tööjõuturul. Aga see on ka loogiline, kuna erialad muutuvad järjest kitsamaks ning üha enam teadmisi on vaja omandada.

Rääkisin täna Teeviida messil ühe Kõrgema Sõjakooli kadetiga. Tema oli arvamusel, et praegune tavaülikoolides antav haridus on ennast ammendanud ning tõsiseltvõetavat haridust saavad vähesed ning see protsent võiks kõige suurem olla Sõjakooli lõpetanute hulgas.

Miks nii? Igal aastal tuleb mitu tuhat ärijuhti, ehitusinseneri või muid “laiatarbe” erialade esindajaid lõpupaberiga kooliuksest välja. Nende suurimaks miinuseks on vähene pühendumus ning eesmärk saada haridust tõendav dokument kätte võimalikult lihtsalt. Neid vaadatakse isegi et halvasti, kes üritavad midagi saavutada või tahavad ennast harida rohkem kui vaja. Sõjakoolist tulnud kadetid on aga enamasti pühendunud oma erialale, kuna nende õpe ei kesta esmaspäevast reedeni pelgalt 08:00-17:00. Sa pead oma eriala lihtsalt armastama, kui haridus maksab külma ilmaga märja seesroomamist, paugutamist, etiketiõpet (tantsukursused, käitumine) ja muud säärast. Seegi pole veel kõik! Sõjakooli astudes annad sõrme, kuid võetakse käsi, sest 3 aastat koolipinki nühkida ei ole ainus kohustus. Sellele lisandub 4-5 aastat kohustuslikku teenistust Eesti Kaitseväes.

Miks siis valitakse selline kool? Minu silmis oli tegu väga intelligentse kadetiga. Ta teadis oma prioriteete, ta teadis, et ei taha kooli kõrvalt tööl käia õpingute finantseerimiseks (märge: 7900.- igakuine palk Sõjakoolis), ta teadis, et tahab saada juhtimisalast haridust, ta teadis, et tal on mingisugused eesmärgid. Tegu ei olnud peata kanaga, kes täna tahab olla infotehnoloog, homme logistik ja ülehomme remontida naabri Villemi autoparanduses autosid. Lisaks veel: Sõjakooli võetakse vastu üldiselt vähe õppureid (keskmiselt alla saja), kellele kõigile kirjutatakse kooli alguses lepingusse sisse tema tulevane ametikoht. Olgu, võib-olla jah palk on madal lõppkokkuvõttes, kuid sõduritel on muud head tingimused, mida tsiviiliskutel võivad puududa (pikem puhkus jne). Lisaks on kindlus, et töökoht on ja jääb ehk stabiilsus.

Temale ma soovin edu!

Eelmine kord küsisin, et mis on raha Teie meelest. Paraku kahjuks ei ole laekunud mitte ühtegi vastust minu postkasti. Seega poleks nagu seegi kord mõtet uut küsimust koostada. Aga siiski, vastamine polnud kohustuslik, vaid valikuline. Seepärast esitan uue küsimuse siiski, kuid see jäägu Teile endale filosofeerida: mis võiks olla järgmiseks sammuks haridustuleviku suhtes? Kas jätkub bakalaureus-magister-doktorantuur süsteem või jõuame tasemele, kus doktorikraad on tavaline ning edasipürgimisvõimalust pole?

Protsessorite maailmas oli mõni aasta tagasi väga populaarne gigahertside kasvatamine. Lõpuks tuli piir ette ja mõeldi uus viis välja: las taktsagedus jääda, kuid tõstame protsessori tuumade arvu. Kas ülikooliharidusega juhtub sama ning moodi läheb mitu magistrit, seda me veel kahjuks ei tea! Elame-näeme!
Lund!

Viimasel ajal olen hakanud huvituma turundusest üha rohkem. Tegelikult leidsin netist paar üsnagi head lehekülge, mis on mu mõttemaailma avardanud. Tähendab: oska vaadata sinna ja seda, mida teised veel ei oska.

Näiteks oli Starmani jaoks minu silmis ämber nende viimane e-turunduslik reklaam. Nimelt asja sisu järgmine: ühel veebilehel oli üsnagi armas kassi pilt ning juures lause stiilis: “Vaata seda toredat kassivideot kohe kindlasti!” Mitte, et mind armsad kassid huvitaksid, pigem lootsin ma salamisi näha totakate kasside tegevusi, mis ajaks suu irvakile. Klõps ja … TÜNG!

“Vajad kiiremat netiühendust?” Oota, misasja? Mis kiiremat netiühendust? Ma tahan näha, mida need kassid teevad, mitte reklaami! See oli suur lõks, mulle ei tahetudki näidata videot kassidest, vaid mu tähelepanu saada hoopis Starmani toodetele.

Mõelge korraks: ülemus kutsub Teid enda juurde ning pakub uue Porsche võtmeid. Asute neid heauskselt haarama … kuid järsku tõmbab ta võtmed Teie nina eest ära. Olete rõõmsad või pettunud. Otsus on Teie teha. Mina oleksin pettunud. Miks ma järgmine kord peaksin enam midagi uskuma? Pigem hakkan pelgama, samamoodi ka Starmaniga. Mu usk firmasse kadus silmapilkselt. Firma eesmärk ei kattunud minu arusaamisega firma eesmärgist. Mina tahtsin näha lubatud videot, firma tahtis tutvustada mulle oma tooteid.

Umbes säärane olukord tekib paljudes poodides, kus inimesed vaatavad hinda ja arvestavad sellega, kuid kassas tuleb välja väljakuulutatust kallim hind. Eriti kurb on vaadata väikeseid lapsi, kes oma viimaseid sente kokku kraabivad kommileti ees ning kassas selgub, et raha jääb puudu…

Siinkohal ei saa firma mõlelda: “Sulle ei meeldinud, mis siis! Meile meeldis, mis me tegime!” Firmadele on ikkagi klientuur tähtis. Klient = raha, raha = firma elujõulisus ehk klient = firma elujõulisusega. Ja firma ei taha, et klient ütleks: “Sa tegid mulle tünga!”

Kell on 01:10 öösel. Peaksin magama, et homme kooli minna, kuid istun raamat käes ja loen. Ma ei suuda seda käest ära panna. Lihtsalt ei suuda. Toakaaslane ammu magab ning ilmselt teda segab minu ärkvelolek, kuid ma jätkuvalt ei suuda raamatut sulgeda ning seda riiulisse panna.

Mu peas keerleb tuhat mõtet ja erinevaid arusaamisi. Kui alles hiljuti suhtusin Amway „isasse“ ehk Robert Kiyosakisse vihaga, siis nüüd hakkan tema filosoofiat mõistma. Amway pole minu jaoks kunagi sümpaatne olnud ja kuna Kiyosaki oli nendele mentori eest, siis vihates ühte hakkasin vihkama ka teist. Alusetult. (Kiyosaki: lihtsam on süüdistada teisi, kui ennast).

Mul oli täna emaga põgus vestlus ning üritasin talle selgitada, et hariduse ja harituse vahele ei tohiks tõmmata võrdusmärki. Hariduse omandamine annab harituseks kõigest paremad eeldused. Õnneks ta nõustus minuga. Tol hetkel lõi mu peas lamp põlema!

Lugesin kuu aega tagasi läbi Kiyosaki raamatu „Rikas isa, vaene isa“ ning püüdsin kõigest väest olla neutraalne (mitte vihkav). Seetõttu leidsin tookord vaid paar head ideed. Kuid täna õhtul on mul see raamat taaskord käes… tänu vestlusele emaga.

Selgitasin talle veel, et tegelikult on asjad pisut valesti ning töölisklassi osakaal on liialt suur. Oleks vaja rohkem ettevõtjaid, häid ideid ja olemasolevat parandada. Tänu Kiyosakile jõudis mulle kohale teadmine, et me (töölised) maksame pea 50% oma palgast riigile ning tuleb välja, et saadud vääringus ei taheta meile isegi mitte midagi tagasi anda kui nii saaks. Seetõttu otsime me pidevalt uusi võimalusi, mis tooksid meile rohkem raha sisse. Lubage mul tsiteerida Kiyosakit:

„… tõused üles, lähed tööle, tasud arved, tõused üles, lähed tööle, tasud arved… Inimeste elusi juhib sellest peale kaks emotsiooni, hirm ja ahnus. Kui pakkuda neile rohkem raha, siis jätkvad nad seda tsüklit, suurendades ka oma kulutusi. Ma nimetan seda oravarattaks.“

Ma leian, et tal on täiesti tõsi. Sellise tõmblemise tõttu aeti normaalne tööturg paigast ära, roniti sinna, kus töötajate vähesus andis tunda (ehitussektor),.  Seetõttu pakuti seal sektoris rohkem raha. Rohkem raha = suuremad kulutused, kuna on mida kulutada. Muudes sektorites töötajate pakkumine vähenes ja nõudlus suurenes. Tõsteti palkasid. Ja mitte vähe, vaid ulmelistele tasemetele. Riik oma poliitikaga soosis laenama ja mullile uut õhku juurde andma. Pangad olid sellega vägagi päri. Ühel hetkel tuli peole lõpp. Rahavood liikusid mujale. Nõudlus ehituse järgi vähenes, vabanesid töötajad, palgad vähenesid. Kõigil on paanika lahti. Hea elu sai läbi. Nüüd aga ei mõisteta, et oma käitumisega aeti normaalne tööturg paigast ära ja kunstlikult kergitati hindu/palku. Kullakesed, hea aeg on mõneks ajaks möödas!

Kui paljud meist panid oma raha raha tegema? Vähesed. Kurb. Kui paljud meist säästsid ja proovisid elada konservatiivselt ning raha kõrvale pannes? Samuti vähesed. Taaskord kurb. Nüüd oleme kõik külma jää peal perseli maas ja süüdistame täie pasaga riiki ja vähegi kõiki kes ette jäävad. Miks? Sest teisi on alati lihtsam süüdistada kui iseennast (Kiyosaki). Me ei näe, et me ise olime mõtlematud laenu võtma, hästi elama ja ulmeliste hindadega kinnisvara ostma, mida nüüd ei olegi enam võimalik realiseerida. Selle hullusega läksid kaasa ka kõrgemalt haritud inimesed. Ja me räägime haritusest…

Makroökonoomia seisukohalt oli laenu võtmine tegelikult säästmine. Täpsemalt öeldes negatiivne säästmine. Nüüd on meie väärtussein negatiivne. Hea seegi, et päris Lätit ei teinud!

Kiyosakil on täiesti õigus kui ütleb, et tavainimese (töölise) tulusid ei ole mõtet suurendada. Ta ei oska nendega ikka midagi peale hakata kui et kulutada ja seda niisama tühja peale raisata. Selle asemel, et koguda, osta väärtpabereid, säästa või tekitada juurdesaadud tuluga passiivseid rahavooge. Palju on minul sääste? Nii piisavalt ehk küll, et saan ülikoolis bakalaureuse oma kuludega kaetud. Rahaga ümberkäimise tänu ei võlgne ma Kiyosakile, vaid oma emale. Tema andis mulle selle, mida Eesti kooliharidus ei anna – finantalast haridust ja töökuse. Ma usun, et ta on minu üle uhke praegusel hetkel ja ma võin omalt poolt öelda aitäh temale. Ma mõistan raha väärtust ning see on kõige aluseks! Ei, see pole egoism, vaid see on tunnustus inimesele, kes minu meelest on teinud head tööd.

Küsiks aga Teilt, head lugejad, mis on raha Teie meelest? Vastuseid paluks aadressile Tauri.Alas[at]gmail.com. Detsembris võiks teha vahekokkuvõtte ning tulemustest teada anda, selleks on aga  vaja teie abi!

Päikest,

Tauri

Me oleme kaugel optimaalsusest, samamoodi oleme kaugel ka maksimaalsest efektiivsusest. Kõik ei saa ega tohi olla kättesaadav nüüd ja kohe. Võib-olla ei tohi see kättesaadav olla mitte kunagi ja mitte kellegile. See aga võiks olla meie kõigi unistus ja tahe selles suunas rühkida…

Teistmoodi mõtlemine ei ole veel kuritegu!

I OSA

Sa pead usaldama ennast ning leidma enda ümber paar usaldusväärset sõpra ning su elu muutub tunduvalt kergemaks!

Vaatluse alla võtaksin eneseusalduse, mille kohta tahaks tuua ühe reaalelulise näite. Meil kõigil on taolise näitega eelnevalt kokkupuude kindlasti olemas. Oletame, et olete eksamil või mõnel olulisel kontrolltööl. Õppejõud või eksaminaator annab Teile testi kätte ning hakkate seda lahendama. Enamus küsimusi oskate kenasti ära vastata, kuid mõne juures jääte kahtlema. „Pagan küll, kuidas see või teine asi ikkagi oli?“ Asjatult ei öelda, et usalda oma esimest mõtet. Usalda oma vaistu, sest enamustel kordadel ongi esimene mõte õige. Kui lased kahtlustel enda üle võitu saada, siis tihtipeale muudad õige vastuse valeks.

Sa pead usaldama ennast ka pikemaajaliste ettevõtmiste suhtes. Kui täna arvad, et tahad uut autot ning vajaliku summa kokkusaades ostad hoopis mingi muu asja, siis tekib küsimus kas sa ikka usaldad ennast? Oled sa endas täiesti kindel ja uus asjandus pakub samapalju naudingut kui see mida soovisid juba pikemat aega saada?

Otsustasin osaleda Börsihai 2009 konkursil, kus tuleb aktsiatega kaubelda. Kuu aega vältava võistluse võidab inimene, kelle virtuaalportfelli väärtus on võistluse lõppedes kõige suurem. Kuna ma ei olnud aktsiamajandusega ega börsieluga üldse kursis, siis mõni päev enne võistluse algust otsustasin ennast antud teemal harida. Palju räägiti psühholoogilisest murdumisest ja ahnusest. Võita suudavad need, kes jäävad enesele kindlaks lõpuni. Seega võib öelda, et eneseusaldus on võidu üheks võtmeks. Kuidas käituda languste ja tõusude korral, milline on mu riskitaluvus, milliseid aktsiaid ostan, kus turgudel kauplen, millist kasumit ootan ja veel mustmiljon küsimust mis vajasid vastuseid? Oma peas olin paika pannud täiesti oma strateegia ning lootsin, et ta toob mulle edu. Uskuge või mitte aga tõigi kui võtta aluseks minu jaoks tundmatu inimese tsitaadi, mille leidsin ühest finantsfoorumist. Tsitaat kõlab järgnevalt: „Tõenäosus, et tiiger sind homme kusagil Tallinna tänavas maha murrab on suurem, kui tõenäosus, et sa kauplejana kunagi hea järje peale saad.“ Suutsin oma portfelli väärtust tõsta paari nädalaga algaja kaupleja kohta märkimisväärselt aga süües kasvas isu. Tahtsin suuremat tootlust ja läksin ahneks. Poole mängu peal arvasin end olevat juba piisavalt kogenenud ning loobusin algsest strateegiast. Plussist sai miinus. Olin psühholoogiliselt päris pettunud aga see läks kiiresti üle, kuna tegu polnud pärisrahaga. Mida see mulle õpetas? Unustasin ära ühe tähtsa tõe: oleksin pidanud oma strateegia paberile kirjutama ning paberi riputama kusagile igapäevaselt nähtavale kohale. Kui ma alguses usaldasin ennast, siis mida aeg edasi, seda rohkem kaotasin usaldust enese suhtes. Vahest tuleb asju meenutada, sest nad kipuvad väga kiiresti meelest ära minema.

Me ei usalda ennast. Me ei usalda teisi. Me ei usalda kedagi. Miks edukad inimesed on edukad? Nad usuvad endasse!

Võtmemärge: Trust is a must.

Pidevalt jookseme võidu ajaga, mida me võita ei taha

Teine oluline märge minu jaoks on ajamüsteerium. Mitte ükski inimene ei usalda teist inimest pimesi kui tegu on lühiajalise tutvusega. Samamoodi võib vaadata eneseusaldust – sa ei saa olla endas kindel esimese mõtte peale, vaid pead seda pisut seedima. Jah, palju inimesed on teinud edukaid tehinguid kiirel tempol ja vähese mõtlemisajaga. Nad on võtnud riski ja nad on valmis selle ebaõnnestumiseks. Kas sina oled?

Oletame, et ihaldad endale uut ja sportlikkuma autot, näiteks Dodge Challengeri. Kuid sa tead, et see auto on sinu eelarve jaoks liialt kallis. Peaksid oma unistuse täitumiseks tegema meeletult tööd ning võib-olla isegi võtma lisaks mõne uue tööotsa. Oled sa ikka täiesti kindel, et soovid seda Challengeri? Kas see ei võinud olla hetkeemotsioon, sest mõnel su sõbral on see olemas ning sa ei taha olla sõpradest kehvem? Loomulikult keegi ei taha olla kehvik. Kõik ihkavad võite, au ja kuulsust, seda me teame ju kõik! Tunnistagem endale, et kõik ei saa tahes-tahtmata olla võitjad, keegi peab ka kaotama. Nüüd vaid tuleb osata sellest üle olla, usaldada ennast ning vaadata Challengeri ostumõttele mõne päeva pärast uuesti peale. Kas see seada enesele unistuseks või mitte? Kui seada, siis tuleb selle nimel hakata tööd tegema. Aga mis siis kui nüüd mõni teine sõber ostab endale veelgi ilusama, kallima ja luksuslikuma auto? Tahad nüüd seda ka? Loomulikult tahad, inimene on juba kord selline. Taaskord hetkeemotsioon, millele ei tohiks järele anda. Peab tunnetama konteksti ning mõtlema kuubi kõigi tahkude peale. Olgu, teed meeletult tööd, saad lõpuks autoraha kokku aga mis edasi? Lased masinal seista, kuna ei jaksa kütust osta, kindlustuse eest maksta, kuluosasid vahetada ega masinat hooldada? Auto ei ole mõeldud seismiseks, vaid sõitmiseks! Peale auto ostu vaata üle oma üldine elukvaliteet ja mõtle, et su unistus oli seda väärt ja kas ta maitseb enam nii hää? Ma ei taha öelda, et unistada ei tohi, vaid tahan öelda, et unistama peab. Aga unistus ei tohiks olla paika pandud suvaliselt ja kähku, vaid pead selle üle kõvasti järele mõtlema.

Järgmine uuem moeröögatus oli buumi ajal odava laenuraha küsimine pankadelt. Standartiks peeti uut autot, isiklikku maja või korterit ning oskust raha tuulde visata igast poosist. Ei tasu ära unustada, et iga tõus lõppeb kord langusega. Olukorda ei hinnatud objektiivselt ning tegutseti hetkeemotsioonidest tulenevalt. Väga paljud on nüüdseks ennast laenudega ninuli tõmmanud, kuna laenuraha investeeriti pisut valesti. Oleks tulnud eneselt küsida, kas laenumaksmise ajal maja on aktiva või pigem passiva? Mängu tuleb ajamüsteerium, kus aeg näitab ära, et seda kindlama tulemuse saad, mida rohkem aega pühendad tehtavatele asjadele.

Kui me tahame aega võita, peame rahulikult oma otsuseid tegema. Ei tohi rabistada, sest vanasõnagi ütleb: üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Buumiaegne rapsimine oli pigem üheksa korda lõikamist ühe korra mõõtmise juures ja tulemus on …?

Võtmemärge: Mystery of time

Me ei märka oma vigu, kuid me märkame teiste eksimusi

Kolmas ja mitte vähem tähtis tükk puslest on detailide olulisus. Istusin koos sõbraga ühel suveõhtul Tallinnas pargis. Tal oli muresid, mida endasse jätta oleks olnud patt. Psühholoogiline pinge vajas vabastamist. Kuulasin ta probleemid ära ning lisaks kuulamisele leidsin oma mõtetes, et minu kohtustus on talle asjakohast nõu anda. Seda ma paraku ei suutnud ja tegelikult öeldes ma ei pingutanudki. Ma ei olnud kursis kõikide aspektidega ning ainult viiest rattast autot kokku ei monteeri. Mõtlesin päris tükk aega, et kuidas kõige loogilisem ja parem oleks seletada oma kolme pidepunkti, mis mind on suhteliselt palju edasi aidanud ning mis võiks ka teda pisut suunata asju teise pilguga vaatama…

„Vaata sellest vasakust kõverast puust kuni selle parempoolse aiapostini ning ütle mulle, mida sa näed nende kahe asja vahel?“ küsisin sõbralt.

„Mhh … mhh?“ ühmati vastu.

„No palun lihtsalt kirjelda mulle, mida sa selles vahemikus näed?“ palusin sõpra uuesti.

„Puud, kaugemalt paistab paar maja.“ oli kõik, mis ta esimese hooga välja võluda suutis.

„Kas see ongi kõik? Rohkem asju sa tõesti ei näe?“ pärisin jällegi.

„No.. mitte midagi olulist küll mitte.“ sain vastuseks.

„Nii, väga tore! Aga kas sa taevast märkasid?“ küsisin sõbralt.

Ta noogutas jaatavalt.

„Taevas tähti märkasid?“ küsimusele sain taaskord noogutava vastuse.

„Aga kas sa siin ööpimeduses märkasid, et eespool on heledam ja taga metsa juures tumedam?“

Tema imestus oli juba üsnagi suur.

On asju, millele me tähelepanu üldsegi ei pööra. Loomulikult oleks veel võinud antud arutelu jätkata ning küsida, et kui palju oli puid, kas neil puudel oli samasugune välimus/kuju. Kas ja kui suur oli distants mingisuguste erinevate detailide vahel. Paraku peame mõistma, et iga detail ei ole nii oluline, et teda konteksti haarata. Aga peame suutma eristada olulist ja mitteolulist.

Seda nn testi olen teinud senimaani kolmele inimesele ning kõik kolm oskasid välja tuua maksimaalselt 5-6 asja, mida nad näevad. Järelikult ei ole detailidsse süvenemine nende jaoks tähtis olnud või pigem puudub oskus mõista, mida küsitakse. Väga paljud asjad jäävad meil seetõttu märkamatuks ning suurepärased võimalused mööduvad ilma neid võimalusi rakendamata, samas kui näeme, kuidas teised ei kasuta nendele antud võimalusi ära.

Teinekord kukuvad meile head võimalused kätte, kuid me ei saa neist aru. Me ei vaata nii detailselt kui võiks. Me vaatame pealiskaudselt ja ei usalda ennast. Veel vähem teisi. Kuid vahest oleks vaja uurida paari parema sõbra/sõbranna käest, mida nemad sinu probleemist arvavad ning mis hinnangu nad annaksid.

Võtmemärge: Details are IN

Need kolm esitatud komponenti moodustavad koos tugeva löögirusika, kui neist õigesti aru saada. Tegelikul ei pane mina samamoodi väga paljusid asju tähele. Näiteks toosamat kirjeldatud mudelit oskas üks inimene omalt poolt päris olulise asjaga täiendada, kuid sellest räägiks hea meelega kunagi hiljem.

Jätke meelde, et keegi meist ei ole ideaalne ega maksimaalselt efektiivne. Ja ei saagi olema. Me elame niivõrd kiiresti muutuvas maailmas, et mis hommikul on IN, on õhtuks juba ammu OUT. Edukamatel on võime ja oskus neid trende näha pisut paremini kui teistel ja see teebki neist edukad. Kui ma räägiksin endast, siis mina ei ole veel edukas olnud. Kaugel sellest. Ma ei ole ka praegu edukas. Kui ma tahan avardada oma mõtlemist ning lõppkokkuvõttes näidata, et ka väikselt alustades on võimalik saada edukaks. Mu silmaringi on kõvasti laiendanud viimastel päevadel kahe noore ja ettevõtliku inimese poolt kirjutatud artklid, mida võite leida aadressilt www.ettevotja.ee

Mine ja uurige kindlasti!

Mida võiksite oodata järgmistel kordadel: kindlasti tahaks antud mudeli täiendusest kirjutada, efektiivsusest, kontekstist ja võib-olla kunagi hiljem ka väärtusseinast.

Senikaua olge tublid!

Täpselt niiviisi nagu pealkirjas kirjutatud, kiljus üks eestlannast tütarlaps, kui hispaanlased ründasid Eesti koondise värava poole. Ei, see polnud eelmisel aastal, vaid sel aastal. Õigupoolest mõni päev tagasi, kui täpsem olla, siis laupäeval (23. mai). Ja EI, tegu polnud kindlasti A-koondistega, vaid U19 Eliitringi kohtumisega A.Le Coq Arenal. Mind üllatas selle “kaasaelamise” juures see, et huvitav, kas preili üldse teadis kes hispaanlasi esindavad? Ühtegi nime tema suust kuulda polnud. Nõnnapalju siis patriootlikusest siin väikeses Eesti Vabariigis!

Teise üllatuse osanikuks sain, kui nägin palju inimesi on tulnud vaatama U19 koondise mänge. Esmalt Saksamaa vastu tuli kohale 5480 pealtvaatajat ning järgmisele mängule Hispaaniaga 6860 silmapaari. Tegelikult on meie jalgpallimaastikul toimumas nii mõndagi uut. Hispaania mänguga samal päeval toimunud Meistriliiga näitas oma taset – Nõmme Kalju sai maha 1611 pealise publikumiga (kuigi jah, härrad komissaarid lugesid kokku poole vähem, kiusu mõttes, vist?) ning Sillamäe Kalev võttis vastu Levadia ning seda tuli uudistama 450 huvilist. Negatiivset fooni annab aga Tallinna Kalevi – Tallinna FC Flora mäng, kus kokku olla loetud 67 inimest, kuid statistikasse läks kirja sujuvalt 160. Ikka veel tuleb mainida, et miskit on mäda siin banaanivabariigis. Õigupoolest, me polegi banaanivabariik, me oleme puuviljavabariik – kõike teeme, kuid kehvasti (no enamasti).

Teisipäeva õhtul kell 19:30 pannakse pall mängu viimases U19 kohtumises eestlaste poolt vaadatuna. Pileti või kutse peal on kirjas, et Tšehhi võõrustab meie A.Le Coq Arenal Eestit, mis on muidugi ülimalt huvitav, kuid las ta siis olla. Igatahes, tulge vaatama! Teeme veelkord uue publikurekordi ning saame selle 7000 pealtvaatajat numbrikujul kätte? Ikkagi on tegu tulevikutähtedega, keda tasuks kaema tulla! Samal ajal toimub Kadriorus favoriitide Saksamaa – Hispaania heitlus edasipääsukoha eest.

Täiendus: 10.05.2009
Jällegi taaskord kaks uut artiklit on vahepeal ilmunud.

09.05: Tuhkatriinu näitab maailmale hambaid

30.04: Otsin draivereid või vaatan selle asemel filmi?
27.04: Vau faktor: 20-minutiga Linux paigaldatud
25.04: Sammuke uuenduste suunas
22.04: Miks ma varem ei valinud Linuxit?

Avaldatud artiklid peaksid ilmuma ka blogi [Linux] teemasse.

Tänan suurepärast publikut, kes käis tänasele Valga FC Warrior – Lasnamäe FC Ajax mängule kaasa elamas! Nägime peaaegu kõike, mis lubatud – draamat, romantikat, väravaid ja kollaseid kaarte.

Umbes veerandsajapealise publiku ees mänginud Warrior alustas mängu rahulikult, lastes esimesed kümme-viisteist minutit domineerida Lasnamäe Ajaxil. Siis mäng võrdsustus ning pisut enne pooltunni täitumist teenis valgalaste mängija Elvis Liivamägi penalti. Seda realiseerima asus väravavaht Madis Rajando. Sihik seati ilmselt alumise vasaku nurga peale, kuna pall sinna kindlalt suundus ja tablool seisuks 1:0! Varemalt õnnestus Kaspar Kaldojal saada kollane kaart, kuid see ei morjendanud “sõdalaste” tuju. Poolajale mindigi Valga 1:0 eduseisus.

Teise poolaja alguses kiskus asi teravamaks – Ajaxi mängija Deniss Jõgiste teenis pooljõhkra vea eest kollase kaarti. Aga see pole veel kõik, nagu teleturus öeldakse. Ajax oli minemas rünnakule kui Jaan Kekišev haaras palli vallanud lasnamäekalt käest ning peatas Ajaxi rünnakukatse. Tasuks temalegi kollane kaart. Lasnamäe sai indu juurde ning sisse lükati kõrgem käik. Pressing viis esimese poolaja kordumiseni – ei kusagilt tuleb valgalaste mängumees Elvis Liivamägi ning võitles 70’ uue penalti välja. Lööma asus taaskord Valga Warriori väravavaht Rajando, kes paraku ei suutnud Lasnamäe väravavahti seekord üle mängida. Skooritahvel näitas ikka veel seisuks 1:0. Kas raisatud võimalus saab saatuslikuks? Hulgaliselt vahetusi teinud Warrior asus viimast viiteteist minutit ise domineerima. Umbes kaheksakümne kaheksandal minutil tuli paremast äärest tsenderdus milleni jõudis peaga JAAN KEKIŠEV! 2:0 oli tõsiasi! Peale seda ei suutnud Ajax enam toibuda ja viimased paar minutit mängiti uinuvat jalgpalli.