Taaskord olen üles leidnud motivatsioonituhina ning kirjutisi lendab mu pastakast netiavarustesse nagu toodanugut suvaliselt Eesti firmast kaks aastat tagasi. Nagu näha, siis viimase leiva on mulle lauale toonud majanduselus toimuva üle kaagutamine. Õigupoolest, leiba küll laual pole, kuna nüüdne olukord peegeldab suurepäraselt meie armsa kodumaa tegemata tööd suure mulli kasvamise ajal. Suurimad vead võime ära näha, kuid kas sellest mingisugust kasu üldse on? Praeguse poliitika järgi, kus tahetakse kulude kärpimise asemel laenu võtta, siis… haaran kahe käega peast kinni muud ei jää üle kui röökida kopsud, maks ja magu endast välja: “Look at the dead outside of my window!” Hetkeseisu hinnates pole meil enam kauaks tulevikku. Näiteks hinnanguliselt 70% liisinguautosid võetakse inimestelt käest. Tegelikult on sellest palju õppida – nüüdseks on paljud inimesed võtnud laenu, tasumaks auto või korteri liising, ent omakorda uue laenuga hätta jäänud. Pisike kellake peaks kõlisema kõigi peades, siinkohal tsiteeriks oma ühte tuttavat: s*tast sepikut ikka ei tee küll! Seega, palun, allpool on neli suuremat murepunkti, mille kohta olen lugenud viimase nädala jooksul ajakirjandusest ning mida arvan olevat valesti tehtud. Arvestan sellega, et alles omandan kõrgharidust, siis saan lubada endale veel väikesi libastumisi, kuna pole “spetsialist”. Võite julgelt kommenteerida ning tulihingelisi diskussioone tekitada, lõppude lõpuks valisime ju meie need 101 dalmaatslast Toompeale rahva leivast suuremat tükki nosima!
Suurim viga, mida praeguses majandusolukorras teha saab, on laenu võtmine. Nagu seda tahab teha Keskerakonna juhtfiguur härra Edgar Savisaar Tallinna linna tarbeks. Tuleks mõista laenamise osatähtsust ühiskonnale ning vajadusel pigem püksikummi koomale tõmmata, kui juurde laenata. Loomulikult oleks alternatiivide leidmine kõige parem, kuid tundub, et rahaga kaob ka mõistus ja ideed. Praeguses situatsioonis näikse aga, et keerulisest olukorrast üritatakse mööda vaadata ja suurel määral tegeletakse eituse või isegi propagandaga. “Ei, meie majandusega on kõik korras!” – silme ette lõi nõukogulik propagandapilt noorest mehest, kes viinale sirgel seljal ei ütleb, kuid tema silmadest peegeldub siiski iha see pits alla kugistada. Antud hetkel tundub Tallinna linna kõige kõrgem pea samat rada minevat. Laename juurde ja kui uus majanduskasv tuleb, küll siis maksame! Tähendab, mina näen siin pigem poliitilist aktsiooni, kui et linna ja tema kodanike heaolu eest muretsemist. Europarlamendi valimised on tulemas ning oma erakonna eesrindel valmis “sõtta” astuma ka Savisaar isiklikult. Kas nüüd üritatakse näidata, et kui suur kuningas astub troonilt kõrvale, siis selleks ajaks on linnal kõik jällegi korras ning tulevikule mõeldes saaks nime järgi kõige keskel olev partei uutel valimistel enim hääli? Lahendus olukorrale on ju hea – võtame 600 miljonit laenu, vaikime selle vaikselt maha, sest keegi nagunii ei mäleta toimunud näiteks kolme aasta pärast, laseme mõnel muul parteil linna etteotsa astuda ning pärast võlgade maksmise ajal parastame kuidas üks või teine ei tulnud linna juhtimisega hakkama. Meie andsime ju korralikult toimiva linna Teile üle, kuid Te ei saanud hakkama. Kui ajada kõike majanduse kaela, siis tulnuks pilk heita ammu riigiaparaadi poole. Ajaliselt tundub linnale laenude kaela kraapimine justkui ideaalse tegevusena kuna kõik vahivad nagunii suu ammuli, mis valitsuses toimub. Vähe sellest, et miskit on mäda siin Eesti riigis, miskit on mäda ka Tallinna linnas!
Pühapäeva õhtupoolikul jõudis laupäevane post lõpuks minuni. Rahunege, seda loeti perekonnasiseselt ning ilmselt suure õhinaga, mitte et meil postikana käiks pühapäeviti. Üldiselt viimasel ajal peale spordiuudiste ning arvamuslehekülje muud ei loe, kuna muu on liiga kollane ja mõttetu. Pool pooleks on alati mingi negatiivne uudis esikaanel – tublid, seda me ju tahame! Tahame näha kuidas keegi surma sai, kuidas pankrot uksele koputas või kuidas lihtsalt kellelgi midagi vussi läks – eestlase parim söök olla ju teine eestlane? Tekib küsimus, mille eest ma maksan? Olgu, see pole praegu teemaks, ajalehtede sisutiheduse võtame vaatluse alla mõnel teisel korral, praegu tuli tahtmine joriseda ühe arvamusteema üle, mis 14. veebruari Õhtulehes avaldati. Nimelt rõõmustas keegi ilmselt nooremapoolne preili, et mingisugune teisejärguline (arvatavasti tema jaoks) pood Tallinna Kaubamajast asundati ümber Lasnamäele. Huvitav, kas tal on rikas issi või veelgi rikkam noormees seljatagust katmas, kuid selle rikkusega on preili taktitunne ammu kusagile Siberisse maha müüdud. Kas Eestis on ajakirjandusmaastikul tsensuuri tunda? Ei saa silma kinni pigistada, et teda pole, kuid samas kehtib ka teadatuntud tõde – raha eest saab kõike. Preilit häiris, et meil, Eesti Vabariigis on inimesi, kes ostavad näiteks seelikuid, mis on 1500 krooni pealt alla hinnatud 200 kroonini ning julgevad sellest sõbrannadele kilgada – vastik ju?!? “Jumalast hea, et selline pood Lasnamäele ära viidi, noh ääää. Ma käin tihiti poes, ääää, tavaliselt mõne vöö või kõrvarõnga ikka ostan, ääää. Nüüd avati seal uus moepood, see on nii IN”. Mis aga näiteks mind kõige rohkem üllatas – “Ükskord sõitsin trolliga, äää. Seal oli mingi kodutu ja ta läks mulle pihta, ää. Pidin, ää, oma mantli viima kohe puhastusmajja ning üldsegi ma ei saa aru, miks mingisugune eluheidik peab kesklinnas ringi liikuma. Mingi Koplisse või Lasnamäele, kus on teised temasugused!” Oot-oot, MISASJA? Nüüd klassifitseerime inimesi oma suva ja tahtne järgi? Lahterdamine näeb siis välja umbes nii – mersu ja bling-blingiga naised ning vähemalt Porschedega mehed kesklinna? Kodutud Koplisse ja muu mant Lasnamäele. Kuidas see siin meil välja nägi? Eile oli veel kõigil õigus liikuda ja olla seal, kus ta tahab ehk vaba mees vabal maal, täna aga oled oma aedikus kinni. Ansip, ole kena mees ja kutsu sellele neiule taevas ja muud vägilased appi, tundub, et ta ei saa enam üksi hakkama.
Ja kui nüüd keegi tuleb välja väitega, et see kõik oli nali, siis ma võtan endale õiguse selle kellegi tagumikku saata. Meie vabariigi suuremad väljaanded tituleerivad end küll kõige rohkem loetavateks, siis kõige rohkem ostetavateks või hoopiski kõige suurema tiraažiga ajalehtedeks. Seega tuleks pisut mõelda, mida lasta trükki, mida mitte. Julged teha, julge tunnistada ning kohustusi võttes mõtle, et sellega kaasneb ka vastutus! Kellelegi võite Teie koos oma ajalehega olla Jumalaks. Aga hoian ennast maa peal, sest sellegipoolest: opinions are like assholes – everyone has one!
Kaaa-kaaaak-kaaakaaadikaak! Taolist “üliolulist” mula kuuleme meedias igapäevaselt. Küll langetatakse pensioneid või tehakse mida iganes, et kärbe eesti rahva suures rahakotis läbi viia. Samal ajal raiutakse opositsioonist veelgi hullemini vastu. Vähemalt tehakse ja üritatakse, mitte ei tasandata suvalise jutuga maad. Pensionär on samamoodi mõistev ja saab asjadest aru, et kui ei ole kuskilt juurde võtta lisamiseks, siis lihtsalt ei ole. Andke andeks, kuid lubatud 5% pensionitõusu ei ole praegu loota, kuna maailma majandus on väga kehvas seisus, sellega on kurvad lood ka meil. Õnneks pole me veel nii nõrgestunud kui Läti või Island. Me veel suudame hakkama saada, kuid läbi suurte raskuste. Tähtis on see, et me ei satuks IMF-i (International Monetary Fund) käpa alla ning et laenu võtmist ei seataks prioriteediks! Kuluaaride taga on sosistatud, et Ukraina ja Läti ongi just järgmised riigid, kes lähevad Islandi järel pankrotti. Et meiega seda ei juhtuks, peaksime olema tugevad ning kokku hoidma, mitte teineteisele roikaid kodaratesse loopima! Pisar tahtis vägisi silmanurka kippuda kui lugesin tänasest postimehest (loomulikult pisaranäide oli illustreeriv): Pensionär annetas säästud linnale. Raskel ajal leidub nii häid inimesi – seega võiksime meie hoopis riigi heaks midagi ära teha. Mmm.. ei, kirumine on lihtsam! Arvutasin koos paari hea sõpraga ükspäev, et kui õpetajatelt võetakse ära näiteks 1000 krooni palgast, kui paljud saavad sellest kasu, kui palju kahju. Oletame, et 3000 õpetajat peavad ühe kuu palgast loovutama 1000 krooni, see teeks kolm miljonit krooni ning õpetaja palga juures pole see kuigi väike summa. Seega teeksime nukraks kolm tuhat inimest korraga. Kui nüüd võtta riigikogulastelt 10 000 krooni üks kuu maha ja suunata see tagasi riigikassasse (no kuulge – Teil on nagunii mingisugused sõidud ja muu säärane, mille eest nõuate kompensatsiooni), saaksime 101 inimese pealt üle miljoni tagasi. Riigikogulane pole ammu enam selline inimene, kes peaks oma raha lugema, õpetajad siiski veel peavad ning alati ei saa endale lubada seda, mida sooviksid. Andestage mu sinisilmsust, ülemise korruse lipsukandjad ju ka ei saa – tahaks seda villat kuid raha pole… Seega samasuguse kolme miljoni saamiseks peaks kurvastama RK-last 3 korda ning neid on 101. Ilmselt nad ei märkagi mingisuguse suurema summa kadumist oma rahakotist, vaevalt nad isegi teavad oma palga suurust… Samas jällegi, kes olen mina või kes on minu sõbrad sellest rääkima?
Kuna see teema on juba kujunenud suures määras vastukaaluks Keskerakonnale, siis tahaksin neilt veel ühte asja teada (Siinkohal pean mainima, et ei ole mitte ühegi partei poolt ega vastu, poliitiliselt olen neutraalne, kuid viimaselt nädalal on parasjagu suurimat kõneainet pakkunud Keskerakond, seepärast on antud erakond luubi all). Milleks on astmeline tulumaks hea? Selgitage mulle seda demoraliseerivad süsteemi, miks ma peaks tahtma saada kunagi “suureks ja rikkaks” firmajuhiks kui mu suur kasu ja tulu nagunii ära võetakse. Vähema tööga sama palk – mina valiksin selle. AHAAAA! Nüüd ma sain ka lõpuks aru! Too piiga, kes ajalehes oma arvamust riietuse kohta jagas ning inimesi lahterdas, töötab ilmselt Keskerakonnas. Tema lahterdas inimesi, Kesk tahab seda sama teha. Kui mul kunagi rohkem aega leidub, siis uurin välja, miks ja milleks ja kuidas ja kellele astmeline tulumaks hea on. Äkki see on üllas žest, kuidas meile üritatakse selgeks teha, et Edgar annab oma raha ära, kuna ta on kõrgelt teeniv. Andku siis niisama ära see suurem osa – lambad terved ja hundid söönud!
Stay on tuned, sest järgmisel korral viskame pilgu oravapartei puuõõnsustesse ning loeme sealsed tammetõrud-pähklid üle 
!
