Soovilugu

Löin luugid lahti ning kihutasin kohe kööki hommikuhelbeid sööma. Teate küll neid, sellised piimaga söödavad ja südant kergesti pahaks ajavad asjandused. Igatahes mulle need praegu meeldivad ning üks pakk jälle läks. Seega hommikune pauer on kohe-kohe tulemas. Hüperaktiivsusest saab olema minu teine nimi, kui lisada sinna juurde In Flames – Drifter. God.. kuulake ja Te ei kahetse!

NB! Enne metali kuulama asumist konsulteerige oma arstiga, apteekrit Teil nagunii pole! Kaebuste tekkimisel pöörduge oma tränabändide poole ja öelge neile, et nad imevad vilinal.

Tegelt ei tahtnud ma metalist ega heast pauerist kõnelda, vaid tähelepanualuseks osutus täna kellukas aka Kerli. Eip, mitte mu õde, vaid hää sõbranna. Lendasin ta ette küsimusega, et millest võiks siin kirjutada (no seda vingumist on tulnud ikka igast kandist: miks sa ei kirjuta blogisse midagi, nähh, laisk oled äää) ning siis ta kukkus mulle teemasid pakkuma. Hammastest kuni armastuseni. Nojaaaa jalgpallist soovis ta isegi lugeda (jaa, kindlasti ta soovis, see oli pigem midagi muud), aga see on ju iseenesest mõistetav, et sellest ma kirjutan nagunii! maailmas on ainult kaks pedelust moes, autopeded ja jalkapeded. Ma olen see viimane.. raudselt kohe.

Nii, et kellukast siis veel, praegu ta nukrutseb oma Mustvee voodis ja nõuab, et uni ära läheks. Läpakas soojendab mõnusalt kõhtu ning vahepeal üritab mulle midagi kirjutada. No ei tule tal see välja, nagu narkoleptik (on õige vei?), jääb ta vahel magama, üles tõuseb jälle sellepeale, et prose ventikas hakkab tööle. Ma olen kindel, et nii noormeestesuguseid asjandusi loevad seda teksti, et ämmm, kellukas vajaks vooditegijat raudselt, anyone? Rekvisiite veite mult küsida. Ok, praeguseks sauks, lähen teen tööd või üritan vähemalt. Õhtul olen jälle jalka lainel!