Me oleme kaugel optimaalsusest, samamoodi oleme kaugel ka maksimaalsest efektiivsusest. Kõik ei saa ega tohi olla kättesaadav nüüd ja kohe. Võib-olla ei tohi see kättesaadav olla mitte kunagi ja mitte kellegile. See aga võiks olla meie kõigi unistus ja tahe selles suunas rühkida…
Teistmoodi mõtlemine ei ole veel kuritegu!
I OSA
Sa pead usaldama ennast ning leidma enda ümber paar usaldusväärset sõpra ning su elu muutub tunduvalt kergemaks!
Vaatluse alla võtaksin eneseusalduse, mille kohta tahaks tuua ühe reaalelulise näite. Meil kõigil on taolise näitega eelnevalt kokkupuude kindlasti olemas. Oletame, et olete eksamil või mõnel olulisel kontrolltööl. Õppejõud või eksaminaator annab Teile testi kätte ning hakkate seda lahendama. Enamus küsimusi oskate kenasti ära vastata, kuid mõne juures jääte kahtlema. „Pagan küll, kuidas see või teine asi ikkagi oli?“ Asjatult ei öelda, et usalda oma esimest mõtet. Usalda oma vaistu, sest enamustel kordadel ongi esimene mõte õige. Kui lased kahtlustel enda üle võitu saada, siis tihtipeale muudad õige vastuse valeks.
Sa pead usaldama ennast ka pikemaajaliste ettevõtmiste suhtes. Kui täna arvad, et tahad uut autot ning vajaliku summa kokkusaades ostad hoopis mingi muu asja, siis tekib küsimus kas sa ikka usaldad ennast? Oled sa endas täiesti kindel ja uus asjandus pakub samapalju naudingut kui see mida soovisid juba pikemat aega saada?
Otsustasin osaleda Börsihai 2009 konkursil, kus tuleb aktsiatega kaubelda. Kuu aega vältava võistluse võidab inimene, kelle virtuaalportfelli väärtus on võistluse lõppedes kõige suurem. Kuna ma ei olnud aktsiamajandusega ega börsieluga üldse kursis, siis mõni päev enne võistluse algust otsustasin ennast antud teemal harida. Palju räägiti psühholoogilisest murdumisest ja ahnusest. Võita suudavad need, kes jäävad enesele kindlaks lõpuni. Seega võib öelda, et eneseusaldus on võidu üheks võtmeks. Kuidas käituda languste ja tõusude korral, milline on mu riskitaluvus, milliseid aktsiaid ostan, kus turgudel kauplen, millist kasumit ootan ja veel mustmiljon küsimust mis vajasid vastuseid? Oma peas olin paika pannud täiesti oma strateegia ning lootsin, et ta toob mulle edu. Uskuge või mitte aga tõigi kui võtta aluseks minu jaoks tundmatu inimese tsitaadi, mille leidsin ühest finantsfoorumist. Tsitaat kõlab järgnevalt: „Tõenäosus, et tiiger sind homme kusagil Tallinna tänavas maha murrab on suurem, kui tõenäosus, et sa kauplejana kunagi hea järje peale saad.“ Suutsin oma portfelli väärtust tõsta paari nädalaga algaja kaupleja kohta märkimisväärselt aga süües kasvas isu. Tahtsin suuremat tootlust ja läksin ahneks. Poole mängu peal arvasin end olevat juba piisavalt kogenenud ning loobusin algsest strateegiast. Plussist sai miinus. Olin psühholoogiliselt päris pettunud aga see läks kiiresti üle, kuna tegu polnud pärisrahaga. Mida see mulle õpetas? Unustasin ära ühe tähtsa tõe: oleksin pidanud oma strateegia paberile kirjutama ning paberi riputama kusagile igapäevaselt nähtavale kohale. Kui ma alguses usaldasin ennast, siis mida aeg edasi, seda rohkem kaotasin usaldust enese suhtes. Vahest tuleb asju meenutada, sest nad kipuvad väga kiiresti meelest ära minema.
Me ei usalda ennast. Me ei usalda teisi. Me ei usalda kedagi. Miks edukad inimesed on edukad? Nad usuvad endasse!
Võtmemärge: Trust is a must.
Pidevalt jookseme võidu ajaga, mida me võita ei taha
Teine oluline märge minu jaoks on ajamüsteerium. Mitte ükski inimene ei usalda teist inimest pimesi kui tegu on lühiajalise tutvusega. Samamoodi võib vaadata eneseusaldust – sa ei saa olla endas kindel esimese mõtte peale, vaid pead seda pisut seedima. Jah, palju inimesed on teinud edukaid tehinguid kiirel tempol ja vähese mõtlemisajaga. Nad on võtnud riski ja nad on valmis selle ebaõnnestumiseks. Kas sina oled?
Oletame, et ihaldad endale uut ja sportlikkuma autot, näiteks Dodge Challengeri. Kuid sa tead, et see auto on sinu eelarve jaoks liialt kallis. Peaksid oma unistuse täitumiseks tegema meeletult tööd ning võib-olla isegi võtma lisaks mõne uue tööotsa. Oled sa ikka täiesti kindel, et soovid seda Challengeri? Kas see ei võinud olla hetkeemotsioon, sest mõnel su sõbral on see olemas ning sa ei taha olla sõpradest kehvem? Loomulikult keegi ei taha olla kehvik. Kõik ihkavad võite, au ja kuulsust, seda me teame ju kõik! Tunnistagem endale, et kõik ei saa tahes-tahtmata olla võitjad, keegi peab ka kaotama. Nüüd vaid tuleb osata sellest üle olla, usaldada ennast ning vaadata Challengeri ostumõttele mõne päeva pärast uuesti peale. Kas see seada enesele unistuseks või mitte? Kui seada, siis tuleb selle nimel hakata tööd tegema. Aga mis siis kui nüüd mõni teine sõber ostab endale veelgi ilusama, kallima ja luksuslikuma auto? Tahad nüüd seda ka? Loomulikult tahad, inimene on juba kord selline. Taaskord hetkeemotsioon, millele ei tohiks järele anda. Peab tunnetama konteksti ning mõtlema kuubi kõigi tahkude peale. Olgu, teed meeletult tööd, saad lõpuks autoraha kokku aga mis edasi? Lased masinal seista, kuna ei jaksa kütust osta, kindlustuse eest maksta, kuluosasid vahetada ega masinat hooldada? Auto ei ole mõeldud seismiseks, vaid sõitmiseks! Peale auto ostu vaata üle oma üldine elukvaliteet ja mõtle, et su unistus oli seda väärt ja kas ta maitseb enam nii hää? Ma ei taha öelda, et unistada ei tohi, vaid tahan öelda, et unistama peab. Aga unistus ei tohiks olla paika pandud suvaliselt ja kähku, vaid pead selle üle kõvasti järele mõtlema.
Järgmine uuem moeröögatus oli buumi ajal odava laenuraha küsimine pankadelt. Standartiks peeti uut autot, isiklikku maja või korterit ning oskust raha tuulde visata igast poosist. Ei tasu ära unustada, et iga tõus lõppeb kord langusega. Olukorda ei hinnatud objektiivselt ning tegutseti hetkeemotsioonidest tulenevalt. Väga paljud on nüüdseks ennast laenudega ninuli tõmmanud, kuna laenuraha investeeriti pisut valesti. Oleks tulnud eneselt küsida, kas laenumaksmise ajal maja on aktiva või pigem passiva? Mängu tuleb ajamüsteerium, kus aeg näitab ära, et seda kindlama tulemuse saad, mida rohkem aega pühendad tehtavatele asjadele.
Kui me tahame aega võita, peame rahulikult oma otsuseid tegema. Ei tohi rabistada, sest vanasõnagi ütleb: üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Buumiaegne rapsimine oli pigem üheksa korda lõikamist ühe korra mõõtmise juures ja tulemus on …?
Võtmemärge: Mystery of time
Me ei märka oma vigu, kuid me märkame teiste eksimusi
Kolmas ja mitte vähem tähtis tükk puslest on detailide olulisus. Istusin koos sõbraga ühel suveõhtul Tallinnas pargis. Tal oli muresid, mida endasse jätta oleks olnud patt. Psühholoogiline pinge vajas vabastamist. Kuulasin ta probleemid ära ning lisaks kuulamisele leidsin oma mõtetes, et minu kohtustus on talle asjakohast nõu anda. Seda ma paraku ei suutnud ja tegelikult öeldes ma ei pingutanudki. Ma ei olnud kursis kõikide aspektidega ning ainult viiest rattast autot kokku ei monteeri. Mõtlesin päris tükk aega, et kuidas kõige loogilisem ja parem oleks seletada oma kolme pidepunkti, mis mind on suhteliselt palju edasi aidanud ning mis võiks ka teda pisut suunata asju teise pilguga vaatama…
„Vaata sellest vasakust kõverast puust kuni selle parempoolse aiapostini ning ütle mulle, mida sa näed nende kahe asja vahel?“ küsisin sõbralt.
„Mhh … mhh?“ ühmati vastu.
„No palun lihtsalt kirjelda mulle, mida sa selles vahemikus näed?“ palusin sõpra uuesti.
„Puud, kaugemalt paistab paar maja.“ oli kõik, mis ta esimese hooga välja võluda suutis.
„Kas see ongi kõik? Rohkem asju sa tõesti ei näe?“ pärisin jällegi.
„No.. mitte midagi olulist küll mitte.“ sain vastuseks.
„Nii, väga tore! Aga kas sa taevast märkasid?“ küsisin sõbralt.
Ta noogutas jaatavalt.
„Taevas tähti märkasid?“ küsimusele sain taaskord noogutava vastuse.
„Aga kas sa siin ööpimeduses märkasid, et eespool on heledam ja taga metsa juures tumedam?“
Tema imestus oli juba üsnagi suur.
On asju, millele me tähelepanu üldsegi ei pööra. Loomulikult oleks veel võinud antud arutelu jätkata ning küsida, et kui palju oli puid, kas neil puudel oli samasugune välimus/kuju. Kas ja kui suur oli distants mingisuguste erinevate detailide vahel. Paraku peame mõistma, et iga detail ei ole nii oluline, et teda konteksti haarata. Aga peame suutma eristada olulist ja mitteolulist.
Seda nn testi olen teinud senimaani kolmele inimesele ning kõik kolm oskasid välja tuua maksimaalselt 5-6 asja, mida nad näevad. Järelikult ei ole detailidsse süvenemine nende jaoks tähtis olnud või pigem puudub oskus mõista, mida küsitakse. Väga paljud asjad jäävad meil seetõttu märkamatuks ning suurepärased võimalused mööduvad ilma neid võimalusi rakendamata, samas kui näeme, kuidas teised ei kasuta nendele antud võimalusi ära.
Teinekord kukuvad meile head võimalused kätte, kuid me ei saa neist aru. Me ei vaata nii detailselt kui võiks. Me vaatame pealiskaudselt ja ei usalda ennast. Veel vähem teisi. Kuid vahest oleks vaja uurida paari parema sõbra/sõbranna käest, mida nemad sinu probleemist arvavad ning mis hinnangu nad annaksid.
Võtmemärge: Details are IN
Need kolm esitatud komponenti moodustavad koos tugeva löögirusika, kui neist õigesti aru saada. Tegelikul ei pane mina samamoodi väga paljusid asju tähele. Näiteks toosamat kirjeldatud mudelit oskas üks inimene omalt poolt päris olulise asjaga täiendada, kuid sellest räägiks hea meelega kunagi hiljem.
Jätke meelde, et keegi meist ei ole ideaalne ega maksimaalselt efektiivne. Ja ei saagi olema. Me elame niivõrd kiiresti muutuvas maailmas, et mis hommikul on IN, on õhtuks juba ammu OUT. Edukamatel on võime ja oskus neid trende näha pisut paremini kui teistel ja see teebki neist edukad. Kui ma räägiksin endast, siis mina ei ole veel edukas olnud. Kaugel sellest. Ma ei ole ka praegu edukas. Kui ma tahan avardada oma mõtlemist ning lõppkokkuvõttes näidata, et ka väikselt alustades on võimalik saada edukaks. Mu silmaringi on kõvasti laiendanud viimastel päevadel kahe noore ja ettevõtliku inimese poolt kirjutatud artklid, mida võite leida aadressilt www.ettevotja.ee
Mine ja uurige kindlasti!
Mida võiksite oodata järgmistel kordadel: kindlasti tahaks antud mudeli täiendusest kirjutada, efektiivsusest, kontekstist ja võib-olla kunagi hiljem ka väärtusseinast.
Senikaua olge tublid!
